Teised kõrvaaugud püstolmeetodiga (halb otsus).

2014. aasta suvel soovisin ühte kõrvanibusse kahte auku juurde. Oli kindel visioon lõpptulemuse osas. Ostsin valmis vastavad ehted ja plaanisin need augud lasta teha ühes salongis nõelameetodiga. Kuid kõik läks teisiti.

Sattusin ühte poodi, kus kohapeal tehti püstolmeetodiga kõrvaauke. Sellel ajal olin alustanud kehaaugustamise õppeteekonda ja teadsin, et püstolmeetodiga kõrvaaukude tegemine ei ole hea. Kuid seal poes viibides sai minus võitu see “nüüd ja kohe“. Proovisin leida argumente, et miks teha midagi, mida ei tohiks ja leidsin, et nii saaksin analüüsimiseks värskema püstolmeetodi kogemuse. Ja nii lasingi seal samas leti ääres oma kõrvasid augustada.

Aukude tegija kohe alguses mainis, et ta peab vaatama, kas üldse soovitud kohtadesse on võimalik auke teha. Nimelt püstolmeetodi puhul ei tohi teha auke liiga kõhre ligidale, sest süsteem võib augustamise ajal kõhre vigastada. Panime aukude asukohad paika ja öeldi, et saab küll teha. Kasutati löögijõuga püstolsüsteemi. Augustamine käis kiiresti, kaks kiiret klõpsatust ja minimaalselt valu.

Peale augustamist hakkas kõrvanibu otseses mõttes tulitama ja valutama ning see kestis mitu päeva. Aukude tegija andis väga kummalist infot hooldamise osas. Umbes nii, et vaata ise, kuidas neid puhastad. Ok, ma oli kõigest juba teadlik, kuid õhku jäi küsimus, et kuidas teised kliendid peale augustamist oma värskete aukude puhastamisega toime on tulnud. Koju jõudes hakkas järjest meenuma asju, mida kõike valesti tehti ja proovisin meenutada, kas aukude tegija üldse kasutas kummikindaid. Muidu olen kõikide asjade osas väga tähelepanelik, kuid kuna augustamise ajal leti ääres sagisid inimesed, siis tähelepanu kahjuks hajus mujale. Igatahes hirmutav oli mõelda, et olin lasknud oma kõrvasid sellistes tingimustes augustada (jäänud silma, et fb gruppides seda kohta soovitatakse päris palju).

Esimest korda kõrvaauke puhastades jäid silma märgistused, mis olid aukude kohal. Mõtlesin, et ehk lihtsalt see värv on peale augustamist laiali läinud või midagi sellist. Usinasti regulaarselt puhastasin kõrvaauke ja õnneks ehete pikkus oli piisav arvestades paistetust. Puhastamisel jäi silma, et ehete taguseid oli väga raske puhtaks saada ja ikka väga hoolega tuli vaeva näha. “Liblika” tüüpi ehete tagused ei ole head ja just paranevate aukude puhul.

Teisel nädalal paistetus alanes ja siis tekkis juba tõsine kahtlus, et kõrvaaugud on tehtud allapoole. Kuid mõtlesin, et ehk ehted on suured ja selle tõttu tundub aukude asukoht vale. Kolmandal nädalal aukudega oli kõik korras.

Kuid neljandal nädalal mingist hetkest muutus olukord halvaks. Hakkas uuesti tekkima koevedelikku ning kõrvanibu punetas ning sügeles.  Kui asi oli kestnud mitu päeva, siis oli selge, et ehete materjal ei sobinud ja kiiresti tuli ehted välja vahetada (algusest peale kahtlesin ehete kvaliteedis). Ehete eemaldamine oli paras pähkel, sest ehete tagused olid väga kõvasti kinni. Lõpuks sain ehted vahetatud ja siis oli reaalselt näha, et kõrvaaugud olid tehtud allapoole. Järelikult aukude tegija ikkagi nägi, et püstolmeetodiga ei saa teha auke soovitud kohta ja tegi need allapoole minule ütlemata.

Murepunkt on see, et kui püstolmeetodiga tehtud kõrvaaukudega tekib paranemise perioodil probleeme, et kuhu siis pöörduda ja kust on võimalik saada õige kvaliteediga ehteid. Püstolmeetodi teenuse pakkujatel puuduvad vastavad ehted ja vahendid, et inimest aidata. Ok, minul olid kodus olemas ehted, mille puhul teadsin, et need sobivad värskelt paraneva augu jaoks. Tuleb meeles pidada, et paranevasse aukku ei tohi igasuguseid materjale panna. Hetkel mina julgen vaid soovitada Blomdahli ehteid. Pole jõudnud uurida, et mis olukord on Eesti kehaaugustamise maastikul ja mis kvaliteediga ehteid pakutakse.

Igatahes olin väga nördinud. Proovisin varem valmis ostetud ehteid ja visuaalselt tulemus ei vastanud ootustele. Kuna augud on tehtud ikkagi liiga allapoole, siis enamike ehete tagused jäävad halvasti ehk siis mingil määral näha. Kuna mul ongi pisemad kõrvanibud, siis oli väga oluline aukude asukoht. Uskusin augustajat, et saab teha märgitud kohtadesse. Olin valiku ees, et kas lasen aukudel kinni kasvada ja uuesti nõelameetodiga augustada või jätan asja nii nagu on ning ehete osas otsin mingi muu lahenduse. Jätsin augud alles ja ajusid ragistades leidnud/teinud sobilikud ehted.

Alles hiljuti sai kõrvanibusse juurde tehtud üks auk nõelameetodiga ja vahe on märgatav võrreldes püstolmeetodi kogemusega. Peale augustamist oli paistetus, kuid puudus see kõrvetav/põletav tunne, mis kaasnes püstolmeetodiga. Paistetus alanes kiiremini, paranemisel koevedelikku tekkis minimaalselt (püstolmeetodiga mõlemal korral tekkis paranemise ajal ohtralt koevedelikku), ehte kuju tõttu oli väga lihtne saavutada puhastamisel täielik puhtus, ehete materjal oli õige ning ei tekitanud probleeme. Minu kogemused näitavad, et ikka väga suur vahe on sellel, kas auk tehakse püstolmeetodiga või nõelameetodiga. Ja olulust rolli mängib ehete materjal ja kvaliteet.

Tegelikult ühe vea tegin veel ja sellele tulin alles hiljem. Nimelt aukude tegemise ajal teadsin, et lähiajal hakkan esimesi kõrvaauke venitama. Sellel hetkel ma ei mõelnud , et kõrvaauke venitades kõrvanibu kuju muutub ja sedasi muutub ka kõrval olevate kõrvaaukude asukoht.

Mis on kogu loo moraal?

Kui ikkagi on väga oluline kõrvanibudes aukude asukoht, siis tuleb  augud teha nõelameetodiga. Siis on kindel, et saab augud täpselt soovitud kohtadesse.  Kõrvaaukude projektide osas on väga oluline, et lõpptulemus oleks visuaalselt ilus ja iga auk soovitud kohas. Püstolmeetodiga ei ole see alati võimalik. Püstolmeetod on sobilik esmasteks aukudeks, kuid kui soovida veel kõrvanibusse auke juurde, siis see meetod ei ole sobilik. Muidugi oleneb ka kõrvanibu suurusest, suuremate kõrvanibude osas saab ehk teha lisaauke püstolmeetodiga kuid pisemate kõrvanibude osas kindlasti valida nõelameetod.

Minul tehti augud Studex vanema süsteemiga. Ehteid vaadates on hirmutav mõelda, et sellised asjad lihtsalt jõuga suruti kudetest läbi. Need ei ole piisavalt teravad ja tagumine osa on sooniline. Korralik kudede traumeerimine võrreldes nõelameetodiga (kanüül ja augustamise nõelad). Lisaks “liblika” tüüpi tagused ei ole värske augu jaoks head, sest neid on väga raske saada piisavalt puhtaks. Kõigele lisaks ehete materjal ei ole sobilik. Selles osas ei ole imeks pandav, miks inimestel on esinenud probleeme kõrvaaukude paranemisega.

Püstolmeetod tekitab minus väga vastakaid tundeid. Olen saanud korraliku loengu püstolmeetodi miinustest, olen saanud omal nahal mitu kogemust ning lisaks erinevad katsed jne. Lisaks aastate jooksul teiste inimeste kogemused ja probleemid, seoses püstolmeetodiga. Püstolmeetodist olen bodymodi blogis pikalt kirjutanud. Lisaks õppinud keha siseselt kantavate ehete materjali teemat süvakuti ning sellestki kirjutanud bodymodi blogis. Ja kui kogu info kokku panna, siis teatud olukordades olen püstolmeetodi vastane ja teatud olukordades selle poolt.

Jään arvamusele, et püstolmeetod on augustamiseks kudedele liigselt traumeeriv. Samas väga oluline on esmaste ehete kvaliteet ja ehete materjal. Kui need on korras, siis suurema tarumeerimisega kõrvaauk ikkagi paraneb ehk natuke aeglasemalt kuid ikkagi paraneb. Kuid kui esmased ehted ei ole sobilikust materjalist (implantaadi tähisega), siis suurema tõenäosusega ongi probleemid kohal. See ka põhjus, miks Studexit ei soovita (ehete materjal ei ole õige) ja Blomdahli soovitan (implantaadi tähisega titaan ja meditsiiniline plastik).

Kuid mis puudutab hügieeni osa, siis ma jällegi ei poolda püstolmeetodit seni, kuni leiutatakse süsteem, mida on võimalik steriliseerida. Jah, ehted on steriilselt pakendatud ja selles osas on asi Ok. Kuid süsteemi enda osas on ikkagi oht olemas. Jah, see süsteem ei puutu ju inimese nahaga kokku, kuid näiteks kui augustamise ajal juhtub mingi probleem (kassett kiilub kinni, seda juhtub harva aga on ikkagi juhuseid), siis aukude tegija ju puudutab nii seadet kui ka kliendi kõrvanibusid.

Kindlasti on tegijaid, kes hoolega ikkagi puhatavad seadet peale igat kasutamist. Näiteks mingi aeg hiljem sattusin sinna samasse poodi ja täpselt siis kui ühele kliendile tehti augud. Aukude tegija ei puhastanud käsi ja ei kasutanud kummikindaid. Augustamise seade seisis leti ääres karbis, ei näinud, et seda oleks enne või peale kasutamist puhastatud. Ka sellel korral anti väga kummalist infot värskete aukude hooldamise osas.  Klient soovis mõlemasse kõrvanibusse 3 auku. Tehti esimene auk, oodati, tekkis paistetus, siis tehti teine auk kõrvale, oodati, kõrvanibu veelgi paistetas ja siis paistetanud kudedesse tehti veel kolmas auk. Seda kõike oli kohutav vaadata. Minul tõusid ihukarvad püsti mõeldes sellele, et ka mina ju lasin seal oma kõrvasid augustada, selleks et saada analüüsimiseks kogemust.

Selles osas ikkagi hoolega valige, kus lasete oma kehasse auke teha.

Kehaaugustaja vaatenurgast olen täielikult püstolmeetodi vastane, sest tõesti püstolmeetod on karm ja ei ole kehaaugustaja tööriist. Kuna kõrvaaukude nõudlus on suur ja nõelameetodiga kehaaugustajaid on vähe, siis selles osas on püstolmeetod hea variant, sest tänu iluteenindajatele on teenus kättesaadavam. Ikkagi etem, kui inimesed teenuse puudumisel hakkavad ise kõrvu augustama. Esmasteks kõrvaaukudeks on sobilik, kuid kui soovitakse rohkem auke kõrvanibusse, siis tuleb jälgida, kas ikkagi on võimalik teha soovitud kohtadesse auke. Kindlasti ei ole püstolmeetod sobilik kõrva kõhresse aukude tegemiseks ja keha muudesse osadesse aukude tegemiseks. Need las jäävad ikkagi kehaaugustajate teha.

201805261527329357494

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s